Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.
Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.
Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!
Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)
Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.
Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!
Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)
Andmed:
Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224
Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224
Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224
EI MEELDI RAAMAT ÜTLSEGI
VastaKustutaVÄGA HALB RAAMAT KUKKUSIN DEPRESIOONI SELLE PÄRAST KUNA SEE OLI NII HALB, KIRJANDUSE ÕPETAJAD EI TOHIKS NEID RAAMATUID PANNA LUGEMISEKS!!!
VastaKustuta