Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.
Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.
Andmed:
Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264
Linke netiilmast:
Jaan Lukase artikkel Vooremaas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar