Ma usun, et paljud meie seast mäletavad oma koolipõlvest seda ühte üle kooli tuntud "paha poissi". Käis ta nüüd sinu enda klassis, paralleelis või hoopis paar aastat vanematega, siis temast kuulnud olid sa kindlasti. Kuulujutud tema "vägitegude" kohta levisid kulutulena ning ainult ta ise teadis paljudel neist on tõepõhi all.
Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.
Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".
PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."
PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!
Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.
Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".
PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."
PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!
Andmed:
Ivar Soopan, Head pahad poisid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 158
Linke netiilmast:
"Head pahad poisid" ELLU-s
Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar