On juba saanud traditsiooniks, et ma veeda juunikuud lugedes möödunud aastal ilmunud kodumaist ulmet (Stalkeri hääletustähtaeg on ju lähenemas). Kooliaasta jooksul jõuab küll midagi loetud, kuid ulmeromaanid on üldjuhul mahukamad tekstid ning seetõttu jäävad rahulikumaid päevi ootama.
Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.
Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.
Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!
Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.
Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.
Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!
Andmed:
Heinrich Weinberg, Tõrkeotsing, Fantaasia, 2018, lk 286
Linke netiilmast:
"Tõrkeotsing" ELLU's
Kais Allkivi arvustus Õhtulehes
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar