Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.
See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe.
Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.
Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!
See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe.
Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.
Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!
Andmed:
Liina Vagula, Keegi teine, Tänapäev, 2018, lk 196
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar