Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.
Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.
"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.
PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:
Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.
"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.
PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:
"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda."
või
"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."
Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)
Andmed:
Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312
Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar