Kui palju mõjutab meid meie sünniaasta? Ma ei räägi siin Hiina kalendrist ning mingitest tulesigadest ja puuhärgadest, vaid hoopis pidevalt muutuvast ühiskonnast meie ümber ja selle mõjudest. Kuidas ma tajuksid tänapäevast Eestit, kui ma oleksin sündinud viis või kümme aastat varem? Kahekümnest rääkimata?
Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).
Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".
Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.
Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.
Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).
Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".
Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.
Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.
Andmed:
Rein Raud, Täiusliku lause surm, Mustvalge, 2015, lk 176
Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Märten Rattasepa arvustus Loomingus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar