Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!
Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.
Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.
Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.
Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.
Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.
Andmed:
Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar