Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.
Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.
Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.
Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.
Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.
Andmed:
HAPKOMAH, Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm'ist, ZA/UM, 2016, lk 206
Linke netiilmast:
Mait Vaigu arvustus Sirbis
Heli Alliku arvustus Vikerkaares
Joonas Ojapi arvustus Värskes Rõhus
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Hendrik Alla arvustus Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes
Raamatu põhjal tehtud lavastus Ugalas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar