See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.
Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele.
Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.
Andmed:
Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206
Linke netiilmast:
Raul Ranne arvustus Postimehes
Joonas Vatteri arvustus Sirbis
Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar