Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist.
Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.
Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176
Linke netiilmast:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176
Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar