Jutustus "Vanad ja noored" on üks tugevamaid tekste Anton Hansen Tammsaare varasest loominguperioodist ning samuti omamoodi suleharjutus hilisematele romaanidele ("Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus"). Selles jutustuses on kirjanik soovinud esile tõsta igipõlist konflikti erinevate põlvkondade vahel.
Vanad ehk Kadaka Juhan ja Mari otsustavad peale pikka kaalumist anda oma talukoha juhtohjad noorte ehk peretütre Tiina ning väimehe Kaarli kätte. Kaarlil on taluga suured plaanid ning pärisperemehe staatus on vaeslapsena üles kasvanud mehele elu suurima unistuse täitumine. Tiina eluunistuseks oli mehele minna. Tahtmatult jääb mulje, et tollases külaühiskonnas ei eksisteerinud teisi unistusi peale päristalu omamise ning tanu alla saamise.
Värske peremehe vaimusilmas väreleb pilt uutest hoonetest, seekord juba korstna ja laudpõrandaga. Ta on valmis selle eesmärgi nimel ohvriks tooma oma säästud, tervise ja peresuhted. Eesmärgi saavutamisel on suurimaks takistuseks vanade tegelik vastumeelsus Kaarli peremeheks olemisele, mis selgub koheselt peale talu üleandmist. Vanad tunnevad end kõrvalejäetutena ning kasututena. Tollases ühiskonnas polnud neil peale "töölooma" karjääri lõpetamist muud valikut, kui vaikselt rehetoa nurgas kopitada ja surma oodata. Euroopas ringi reisivaid ja fotoaparaatidega turmtuld andvaid kõbusaid pensionäre veel ei eksisteerinud.
Tammsaare loob Kadaka Mari näol eesti kirjanduse kõige kurjema ja mürgisema ämma tegelaskuju. Mari süüdistab iga talu tabanud õnnetuses (külm võtab kartulipealsed ära, põlengus hävivad eluhooned, unustatakse kindlustuse sissemaksed) ainuisikuliselt Kaarlit ja tema "suuri plaane". Ämm on lausa sõltuvusse sattunud tülitsemisest ja saab sellest lausa füüsilist rahuldust ("Nõnda tunneks ta oma sõnade mõju, tunneks liikmeis seda imelikku surinat, mida sünnitab ärritus ja mis on kui pipranaps või külmunud jõhvika-iva hamba all."). Mari võib tõesti ärateenitult ning uhkusega kanda aunimetust "Tulehark".
Tammsaare tabab väga hästi põlvkondade vahelisi vastuolusid ning mõistab mõlema poole seisukohtade tagamaid. Vanadel (umbes 50 aastased!) on tegelikult jäänud veel palju anda ning tegevusetus tekitab aina rohkem trotsi ja viha. Samas noored (umbes 30 aastased) tahavad oma eluga nüüd ja kohe peale hakata ning sulase/teenijatüdruku rollidest välja astuda. Kompromiss jääbki kahjuks saavutamata ning rahu toob alles Kaarli surm tiisikusse.
PS: "Ainukeseks lohutuseks oli, et paari päeva pärast kuuldus igalt poolt hädaldamist - külm võtnud kartulid ära. Kadakal oldi pisut õnnelikum, kui nähti, et teised on niisama õnnetud nagu nemadki."
Tammsaare tabab eestlaste põhiloomust ikka 100%-lt. Tore, et osasid traditsioone säilitame siiani!
Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Vanad ja noored, Varrak, 1924, lk 113
Linke netiilmast:
"Vanad ja noored" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar