Vootele Ruusmaa - Purgatoorium (2021)

***

põhjala veneetsia
hilistalve
suminas
kumab 
nägemus
sinust
kui linna
eksinud
hirvest
kõrguvate
metall- ja
klaaspuude 
vahel

tume vesi
voolab
jalge all

hüüan sind
hüüan sind

endamisi,
salaja


***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks


***

surm puudutas
paljutki elusaks

ei mõistnud piisavalt
olemise valusat
                        kaduvust

               varem tegelesin
               eluga muuseas

                            mis võiks olla
                                    veel suurem
                                                        patt?

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

PPS: Kui räägitakse kirjutamise teraapilisest mõjust, siis võiks ehk see luulekogu olla selle üks näiteid? Kuid sellele küsimusele oskab ainult autor ise vastata. Mina lihtsalt tundsin lugedes ta valu ja seda, et lõpus oli kuidagi kergem edasi minna. Ehk ka temal neid luuletusi kirja pannes.

PPPS: Aitäh, Katrin!


Andmed:

Vootele Ruusmaa, Purgatoorium, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2021, lk 52