Liis Pählapuu - Force majeure (2016)

Minu lapsepõlve üks lemmikfilme oli "Lammas all paremas nurgas". Lugu sellest, kuidas ühed hakkajad lapsed ja üks vana Ahven leiavad ligi sajandi kadunuks peetud ülihinnalise maali. Muidugi meeldis see mulle ka põhjusel, et palju stseene oli filmitud Pirital, mis oli samal ajal mu suvede mängumaaks. Kuid see maali leidmise lugu oli ikkagi ülimalt vahva ja pani väiksel Oskaril fantaasia lendama. Ehk on tõesti kuskil Pirita jõe põhja üks saladus uppunud.

Tegelikult on tõelisi kunstiteoste kadumislugusid sadu ja  kahjuks veelgi rohkem on hävimislugusid. Meie kunstiajaloo need kurvad, aga samas põnevad lood on ühtede kaante vahele kokku kogunud Liis Pählapuu. Samuti ühele õigele kunstiraamatule kohaselt on raamat täis meie kunsti kuldajastu kunstnike töid, millest küll 99% kahjuks meil enam kunagi muuseumiseintel näha ei ole võimalik. Kuid see 1% lootust jääb südamepõhja ikka alles, sest äkki leivad Ahven, Tom, Harri ja Helena kunagi jõe põhjast mõned vanad pudelid, mis on suure saladuse võtmeks (näiteks, mis sai aurulaevalt Eestirand salapäraselt kadunud maalidest). Unistada ju võib! :)

PS: Minu suurimaks avastuseks oli raamatus Edmond Arnold Blumenfeldti teosed, kes oli tegelikult oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Neid mustvalgeid fotosid ja reprosid vaadates tekkis hinge tõesti nukrus, et need tööd on kaduma läinud ja Blumenfeldti nimi on meie kunstiloos pigem marginaalse tähtsusega.

Andmed:

Liis Pählapuu, Force majeure: Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 244

Linke netiilmast:
Mari Kartua arvustus Maalehes