08 oktoober 2022

Elin Toona - Puuingel (1964)

"Puuingel" on ilmselt üks neid raamatuid, mis oli juba ilmumise ajal omamoodi "kummaline" ja peavoolust selgelt kõrvale kalduv teos. Millest pagulaskirjanduse "klassikaline" raamat rääkis? Kuldne ja nostalgiat täis Pätsu aeg, "võidukad" perioodid meie ajaloos, sõjakoledused ja põgenemine kodumaalt (seda romaanide kui ka mälestuste võtmes). Ehk laias laastus oli pilk suunatud lähemal või kaugemal minevikul. Ning seda muidugi 95% juhtudest meie rahva ajalool (Karl Ristikivi on oma paguluses kirjutatud ajalooromaanidega selge erand). Eks mõistetavalt oli vaja kaotusevalu paberile panna ning otsida lohutust kadunud aegadest (pagulase argipäev oli ju võrreldes olnuga väga trööstitu).

Kuid järsku kirjutab üks noor ja laiale lugejaskonnale tundmatu neiu romaani, mis astub sellest rahulikust ja tuttavast selgelt kõrvale. Ta räägib loo ühest noorest mässumeelsest neiust, kes otsib oma elu mõtet ja sihti aina vabameelsemaks muutuvas 1960. aastate Londonis. Ja kõigele lisaks pole peategelane eestlane! Pigem väike maailmakodanik, kelle jaoks rahvused ja riigid ei oma mingit rolli. Tema elu keskmes on suhted, millest mõni on purunenud, teine helesinine unistus ning kolmas jätab armid kogu eluks. Nende suhete ja tunnete keerises otsib ta oma teed ja vastust küsimusele, kes ta tegelikult on või kes ta olla tahab.

"Puuingli" võtsin lugemiseks puhtalt Elin Toona mälestusteraamatu "Pagulusse" mõjul. Toona kirjutas mälestustes, kuidas see romaan valmis alguses ingliskeelsena ja ainult originaalkäsikirja kadumise tõttu kirjutas ta "taastatud" versiooni eestikeelsena. Ütlen ausalt, et seda inglise keele mõju oli selgelt tunda. Kohati jättis tekst pigem mulje kehvapoolsest tõlkest või väga lohakalt tehtud toimetajatööst. Pähe tuli ka mõte, et "süüdi" võib olla autori taust. Noore Elin Toona tutvusringkond koosnes ju sel perioodil juba peaasjalikult inglastest ja mul jäi tunne, et ta lihtsalt ei osanud/ei teadnud, kuidas osade väljendite, mis inglise keeles olid igapäevased, võimalikud eestikeelsete vasted oleksid (tema eesti keel oli ju mõnes mõttes ajas seisma jäänud). Keelega seotud "segajatest" hoolimata on selle noore tüdruku eneseotsingud ja vastandumised ühiskonnale/vanematele mõneski mõttes ajatud, kuid samas on tunne, et see romaan jääb ikkagi oma aega ja ka ruumi kinni. Samas jääb painama küsimus, mis oleks saanud, kui algne käsikiri poleks kadunud ja "Puuingel" oleks ilmunud ingliskeelsena?


Andmed:
Elin Toona, Puuingel, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, lk 260

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar