Eduard Bornhöhe - Villu võitlused (1890)

Kümme aastat peale „Tasuja“ fenomenaalset edu ilmunud „Villu võitlused“ oleks võinud kanda ka alapealkirja „Kadunud peatükke Tasuja seiklustest“. Kindlasti oleks selline alapealkiri olnud suurepärane reklaam raamatule ja müüginumbreid veelgi kõrgemaks kasvatanud.

Just salapärase munga ehk Tasuja tegemised Viljandimaa talupoegade mässule ässitamisel on jutustuse põnevamaid kohti, mitte poolsaksiku Villu õnnetult lõppenud kosjaplaanid. Bornhöhe oleks võinud seda võtet veel korra kasutada ning Tasuja kolmandakski raamatuks ellu äratada ja ta näiteks Saaremaale Vesse manu saata, et sealgi mässutule süütaja olla. Nõnda oleks triloogia täiuslik olnud („Vürst Gabriel“ ju ei haaku tegelikult kahe esimese Bornhöhe jutustusega, kuigi neid teoseid tavaliselt ühtede kaante vahele surutakse).

„Villu võitluste“ kandvaks teemaks pole mitte niivõrd eestlaste vabadusihalus ja Jüriöö sündmused, vaid hoopis 19. sajandi lõpu ühe kesksema probleemi, kadakasaksluse, lahti mõtestamine 14. sajandi taustal. Osa eestlasi on alati olnud nõus oma rahvust maha salgama ning koheselt „herraks“ või „mamsliks“ hakkama, kui selleks ainult võimalus avaneks. Saks olla tähendab inimene olla. Eestlane olla tähendab (kodu)loom olla. 

Kas saame ikka oma esivanemaid nii kergekäeliselt hukka mõista, kui nende südamesoov oli ainult oma kehva elujärge parandada? Mõned proovisid seda teha saksa keelt ära õppides, teised sakslasi maha nottides. Eesmärk oli ju neil mõlemal sama - saada lõpude lõpuks eurooplaseks. Kuid eks kupjapiits ja teoorjus tegid ka eestlasest lõpuks eurooplase. See võttis lihtsalt väheke rohkem aega. 

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Villu võitlused, A. Mickwitz trükikoda, 1890, lk 112