Mõne raamatu puhul oleks tahtnud seda lugeda just esmailmumise ajal. Kuigi klassika staatust ihkav tekst sisaldab teemasid, mis kõnetavad lugejat olenemata hetkel käsil olevast aastaarvust, siis mingis osas peegeldab see ikkagi üht kindlat hetke kirjaniku elust ning kommentaari teda ümbritsevale ühiskonnale. Sellise teksti päevakajaliste kihtide parimaks mõistmiseks on muidugi suur abi kommenteeritud väljaandest või olla ise kirjaniku kaasaegne.
Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.
Usun, et 1978. aastal "Keisri hullu" lugenud said minuga võrreldes hoopis mitmekülgsema elamuse. "Vaata, mis see Kross siin nende Moskva molkuste kohta julges öelda!" "Kuidas tsensuur küll selle lõigu läbi lasi???" Sellised mõtted võisid tolleaegsete lugejate peadest täiesti vabalt läbi lipsata. Kui ma üldiselt ei kadesta nõukogude ajal elanud inimesi mitte üks raas, siis seda ridade vahelt otsimist ja autori öeldu "tegeliku tähenduse" mõistatamist kadestan küll natuke. Sarnane kahetähenduslike mõtete otsimine käis ka kino- ja teatrisaalis. Ilmselt sisimas masohhistlikumad kunstiinimesed isegi natuke nautisid seda vägikaikavedu tsensuuriga. Nõnda tore on ju vahel võimuesindaja ta omas mängus üle kavaldada ning lolli olukorda panna.
Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.
PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.–1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)
Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.
Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.
PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.–1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)
Andmed:
Jaan Kross, Keisri hull, Eesti Raamat, 1978, lk 352
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar