Elo Selirand - Tormi märgid (2021)

Ma käin pea igal pool ringi raamat näpus. Nõnda vastan üpris tihti küsimustele seoses kaasas oleva raamatuga. Mida sa loed? Millest see raamat räägib? Kas on huvitav? Soovitad? Tavaliselt saab sedasi kohe pikema vestluse raamatutest maha pidada. Arutada, mida mõlemad olema viimasel ajal lugenud ja mida kõike veel tahaks lugeda. Oleks ainult aega!

Mõni nädal tagasi pidin vastama nendele küsimustele seoses Elo Seliranna romaaniga "Tormi märgid", kuid jäin üpris kiiresti omadega jänni. Mis meil siis koostisosadeks on? Baltisaksa mõis 19. sajandil, mõrvamüsteerium, hulgaliselt muid saladusi, kirev ja värvikas seltskond (nii aadel kui talupojad) ning gootilikult tume õhkkond. Mart Juur ütles, et teos meenutab seda, kui Jaan Kross oleks üritanud kriminaalromaani kirjutada. Tuleb tõdeda, et üpris vaimukas ja tabav võrdlus.

Aga nüüd nende koostisosade juurde tagasi tulles, siis on tegemist minule üpris meelepärase "retseptiga". Kui keegi mulle need märksõnad raamatu kohta ette vuristaks, siis ma lisaks teose kohe oma järgmise raamatukogu külastuse "tagaotsitute" nimekirja. 

Aga kuidagi läks Seliranna romaan minu puhul siiski täistabamusest mööda. Ja ma pole senini suutnud ära tabada, mis oli selle põhjuseks. Raamat läks iseenesest lenneldes. Ma jalutasin mööda von Tuvede mõisa, võtsin osa kadripäeva maskeraadist ja proovisin koos 17-aastase Anniga kurjuse jälile jõuda. Ma isegi ei tea, kas midagi oli minu jaoks üle või puudu. Kas oli huvitav? Oli. Soovitad? Vot ei oskagi kohe öelda. Aga samas see teadmatuse tunne paneb mu kindlasti autori järgmist romaani lugema. Ja ma ei imestaks, kui noor Ann Meister veel mõnd härrasrahva "jama" ei hakkaks lahendama.

Andmed:

Elo Selirand, Tormi märgid, Varrak, 2021, lk 272