Enn Kippel - Kuldvasikas (1939)

Kui võtta kogu maailma raha ja jagada see võrdselt kõigi inimeste vahel ära, siis paari aasta möödumisel omaks 1% inimkonnast jällegi 90% rikkustest. Ilmselt on inimloomus juba sellisena loodud, et on kogujad ja laristajad, pealehakkajad ja saamatud. Sa võid ju inimesele õnge anda, aga tema peab seda kalaks ning pistab selle koheselt nahka.

Sama küsimust lahkab ka Enn Kippel oma romaanis "Kuldvasikas", kus vaesusepiiril virelev kingseppmeister Üril võidab loteriiga üüratu varanduse. Sarnast motiivi on eesti kirjanduses ka enne kasutatud, näiteks August Kitzberg oma külajutus "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". "Kuldvasikast" leiab üldse palju 1920-30. aastate eesti kirjandusele iseloomulikke motiive (lõputud prassimised, linn kui patuelu kehastus, talu ostmine kui lunastus, alkoholism, lööming pulmas, valemängija kaardilauas, kiire sotsiaalne mobiilsus mõlemas suunas). Tundub, et Kippel soovis kuulsust võita katsetades agulimiljööga vürtsitatud ühiskonnakriitilise uusrealismiga (eeskujuks kindlasti Oskar Lutsu "Tagahoovis").

Eduard Wiiralt - Kolm vanameest (1922)

Kingsepp Üril ei oska koheselt kaela sadanud rikkusega midagi tarka peale hakata. Kiiresti tekkinud "uued sõbrad" soovitavad isegi üht koma teist mõistlikku (osta linna maja ja äri teha või soetada maale talu).. Kuid Üril on kahtleja ning tõrges suurte muutuste suhtes. Parema meelega läheb ta oma "uute sõprade" kõrtsi ning näitab kõigile, et ka tema jõuab kõigile välja teha. Kõrtsist Ürili ja tema perekonna allakäik algabki. Alkohol ja suutmatus sülle langenud varandusega midagi kasulikku ette võtta saadavad Ürili kiirel sammul tagasi vaesusesse. Sellel langusteel kohtab Ürili perekond abielurikkumist, vargust, perevägivalda, prostitutsiooni, võlaorjust, hasartmänge, joomarlust ja surma. Kuid positiivse küljena sai ikka paar korda aasta jooksul kõhu täis süüa ning hea peatäie viina võtta. Kippel ei nõustu Eduard Bornhöhe "Raha narride" juhtmõttega, et kord suurt vaesust kannatanud inimene saades väiksemagi varanduse osaliseks hoiab sellest kümne küünega kinni, kuna ta on enne näljapajukist elanud.

"Kuldvasika" näol on tegemist kindlasti Kippeli kõige loetavama romaaniga (ainult "Ahnitsejaid" pole mul seni veel õnnestunud lugeda). Teosest on kadunud autori ajalooromaanidele omane teksti puisus ja väljaarendamata tegelaskond. Muidugi ei küündi Kippel veel Lutsu tasemini, kui "Kuldvasikast" leiab nii mõnegi põneva motiivi ning värvika karakteri (näiteks pulmaliste ja peieliste kähmlus kirikuteel). Lisaks paneb teos kindlasti juurdlema küsimuse üle: "Kuidas mina käituksin, kui võidaksin Bingo Lotoga miljoni?".

PS: Saeveski venelaste retsept, kuidas imeodavasti ja vähese viinaga end täitsa purju juua:

"Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti. Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast".

Andmed:

Enn Kippel, Kuldvasikas, Noor-Eesti, 1939, lk 250

Linke netiilmast:

"Kuldvasikas" DigiArhiivis