Keskaegse Tallinna ja Liivimaa kujutamine on olnud eesti kirjanduses alati populaarne temaatika. Alati on ajalooromaanide laineharjal ilmunud mõni teos, mis käsitleb Ümera jõe madina või Jürikuu tuledeöö kõrval ka Liivimaal 16. sajandi jooksul aset leidnud tapatalge. Vanal-Liivimaal on seigelnud Eduard Bornhöhe ("Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"), Enn Kippel ("Suure nutu ajal"), Edgar Valter Saks ("Hannibali rahvas") ning Jaan Kross ("Kolme katku vahel"). Loodan, et ka Indrek Hargla jõuab oma apteeker Melchiori mõrvalugudega lõpuks Ivo Schenkenbergi ja Balthasar Russowi kaasaega välja. Muidugi sellisel juhul peaks tegemist olema juba praeguse Melchiori pojapojapojaga.Liivi sõjast romaani kirjutades on alati tulnud teha valik kahe ajaloolise isiku vahel - Ivo Schenkenberg või Balthasar Russow. Kumb valida oma loo kangelaseks? Mõlema mehe eluloo kohta on olemas piisavas koguses ajaloolisi fakte, kuid samas esineb ka tühimikke, mida on võimalik kirjanikul oma fantaasialennuga täita. Enn Kippeli valik on näiliselt langenud Ivo Schenkenbergi ehk Eestimaa Hannibali kasuks. Kuid reaalsuses puudub Kippeli romaanis peategelane, kelle kaotustele ja võitudele tema eluteel kaasa elada. Schenkenberg sulandub ühtlaseks halliks massiks kokku oma "rahvaga" ehk vabadikest koosneva lipkonnaga. Tallinna mündiselli Ivo Schenkenbergi ja Harjumaa talumatsi Tont Almutelast on kujutatud täpselt ühesuguste pintslitõmmetega. Kui romaanist otsida tegelast või temaatikat, millest Kippel on tõsise vasikavaimustusega kirjutanud, siis selleks on relvad ning sõjakoledused. Kohati tekkis tunne, et Kippeli teksti võiks meie parimad kirjandusteadlased ehk politsei ja prokuratuur uurima hakata, sest romaan sisaldab kahtlemata äärmiselt detailseid ning vägivaldseid kirjeldusi inimsusevastastest kuritegudest. Kindlasti leiab seadustest mõne paragrahvi, millega vastuolu minemist võib Kippeli romaani puhul kahtlustada.
Kippeli romaani puhul on äärmiselt kummaline ning humoorikas lugeda autori arusaamu 16. sajandi talupoegade keelepruugist. Põhimõtteliselt vestlevad talupojad omavahel vanasõnade ja kõnekäändude abil. Autor oleks otsekui järeldanud, et vanasõnad polegi muud kui meie esivanemate argikeel. Järgnevalt üks tekstinäide, kus kohalikud talupojad arutavad noore Ivo Schenkenbergi määramise üle nende vastloodud lipkonna juhiks:"Kas nad tõesti ei leidnud meile hakkajamat saksa?"
"Ära kae koera karvast, vaid hambast!" kosteti nurisejaile vastu. "Peamees kasvatab enne rammu...!"
"Ei tea, kus talle rammugi tuleb, kui ta veneka kombel paastub!"
"Alati ei asugi ramm käes, vaid meeles," sõnas nüüd Kirr.
"Ep meil ole vaja ühtki peremeest, vaid teeme ise, kuidas mõtleme, lähme kuhu tahame, kargame soojalt suhu ja palavalt parda!"
"Laiad oleme sisse minema, aga kitsad välja tulema!" kostis Tõss elutargalt ja vangutas pead.
"Endal sul habe rinnuni, aga ühtepuhku halised nagu vana naine!" hurjutas Rapp.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kui "Suure nutu ajal" näol oleks tegemist 16. sajandil kirjutatud kroonikaga või seda sihilikult ja järjepidevalt jäljendava teosega, võiks seda pidada üheks põnevamaks ning informatiivsemaks oma ajastu sündmusi edasi andvaks tekstiks. Kuid arvestades eesti kirjanduses alati tugevalt esiplaanil olnud ajalooliste romaanide konteksti, tuleb "Suure nutu ajal" kindlasti asetada "tiba puiste" kategooriasse.
PS: Lugedes DIGIRA kirjastuse poolt välja antud e-raamatut versiooni "Suure nutu ajast" tuli tõdeda, et nii rohkete trükivigadega teost pole mina enne näinud. Igas viiendas lauses oli "näpukas" sees. Tundub, et toimetajatööd pole see fail küll kunagi näinud. Lihtsalt on raamat ette võetud ja kiirkirjas arvutisse ümber trükitud ning seejärel e-raamatu failitüübiks ümber muudetud. Sellist amatöörlust ei ole mina eales paberraamatu puhul näinud! Üks humoorikas "näpukas": "Hertsog Magnus kolis(kosis) Ivan Ivanovitši tütre."
Enn Kippel, Suure nutu ajal: romaan Vene-Liivi sõjast (I-II osa), Noor-Eesti, 1936, 627 lk
Linke netiilmast:
"Suure nutu ajal" DigiArhiivis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar