August
Gailitit teatakse ja tuntakse eelkõige, kui üht kirjandusrühmituse
Siuru liiget ning romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“
autorit. Mõnele tuleb ehk tuttav ette ka romaan nimega „Karge
meri“, mille põhjal Arvo
Kruusement 1981 aastal
mängufilm väntas.
Võib-olla suudetakse fotodelt ära tunda ka Gailiti isik, sest oma
pilvedesse ulatuva kiilaka peanupuga on ta vägagi silmatorkav kuju
eesti kirjanike seas. Ilmselt tavalugeja teadmised Gailitist sellega
piirduvadki.
Kahjuks
on täiesti unustusse vajumas novellist Gailit. Just
lühiproosa kaudu jõudis noor Gailit eesti kirjandusparnassile ning
tuntus romaanikirjanikuna saabus alles 1930ndatel aastatel. Remargi
korras olgu öeldud, et oma romaane kirjutades tegi Gailit oma
loomingutee lõpuni ikka natuke sohki ka. Alatihti meenutavad tema
romaanid pigem novellikogusid, millele on lihtsalt üks läbiv
tegelane („Ekke Moor“) või tervikmuljet loov taust („Kas
mäletad, mu arm?“) Eks kanna ju autori kuulsaim
romaan „Toomas Nipernaadi“ alapealkirja „romaan
novellides“. Gailitile
ilmselt meeldis vahel lihtsalt enda rõõmuks ja kolleegide
ärritamiseks romaanikirjaniku maski kanda. Mis on täiesti
mõistetav, sest romaanidel on alati olnud paremad
müüginumbrid, kui novellikogudel.
Ado Vabbe illustratsioon novellile "Öine teekond" |
Kaks
märksõna iseloomustavad novellikogu „Rändavad rüütlid“ kõige
paremini – ekspressionism ja maailmasõda. Kogumik on kantud
sõjakoledusest, sõjatüdimusest, sõjaväsimusest, sõja
irreaalsusest, sõja jõhkrusest, sõja mõttetusest ja sõja
jätkuvusest. Kõigis novellides on kadumas usk inimkonna headusesse
ning maad on võtnud maailmalõpu meeleolud. „Kultuurrahvastelt“,
kes on aastaid ohjeldamatus hulluses üksteiselt aadrit lasknud, ei
saa ju oodata uue ja parema maailma ülesehitamist. Õhtumaad on end
diskrediteerinud! Kristlus on end diskrediteerinud! Demokraatia on
end diskrediteerinud! Uueks prohvetiks ja tõekuulutajaks on Saatan.
Suure kiusaja auks kestab igavene pidu ja pillerkaar, kus käsikäes
tantsivad nunnad ja pajatsid, neitsid ja sead, Katk ja Surm. Ainus
võimalus selles kollases hullumeelsuses ellu jääda on end
igaveseks ajaks purju juua. Juua, kuni saabub deliirium ning sinu
ümber hakkavad ringtantsu mängima sinised kuradikesed. Peab ainult
lootma, et kord lõppeb viina ja püssirohi ning saabub kauaigatsetud
pohmell. Ühel hommikul peavad ju kahurid vaikima ja saabuma hetk,
millal saame oma miljonid kirstud Kabelimäest vuta-vuta üles viia.
Ado Vabbe illustratsioon novellile "Merilind" |
„Rändavad
rüütlid“ on otsekui maal pealkirjaga „Tagalas“ või „Pidu
katku ajal“. Pildil näeme tantsuhoos kokotte, purupurjus
hangeldajaid, irvitavaid poliitikuid, üürgavaid näitlejaid,
iharaid kirikuõpetajaid ning näljast ulguvaid koeranärakaid. All
paremas nurgas ei hoia lipukest mitte lammas, vaid sinine Saatan,
kelle fosforläikega silmad jälgivad heakskiitvalt ümbrust. Sellise
unenäolise teosena on „Rändavad rüütlid“ suurepärane
pilguheit Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil inimese
hinges valitsenud hirmudele ja lootusetusele. Ega Siuru polnud ainult
sirelid ja pitsvahuga kleidid. Siuru oli ka siniseid sigu sünnitavad
nunnad ja fosfortõbe levitavad madrused. Kahjuks kipume liiga
lihtsakäeliselt unustama Siuru „koledamat“ poolt.
Andmed:
August
Gailit, Rändavad rüütlid, Odamees, 1919, lk 212
Linke
netiilmast:
„Rändavad
rüütlid“ Kreutzwaldi sajandi kodulehel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar