Aastakümneid on proovitud Toomas Nipernaadi olemust lahti muukida küll koolikirjandites, ülikoolide lõputöödes, teadusartiklites, teatrilavadel ning kinolinal. Nipernaadi näol on kindlasti tegemist ühe enim analüüsijate ja tõlgendajate töötunde nõudnud eesti kirjanduse arhetüübiga. Otseloomulikult veavad selles kategoorias esikoha nimel senini vägikaigast Oru Pearu ja Mäe Andres. Nipernaadil pole selle vastu muidugi midagi. Ega ta kade pole! Ta vaataks natuke kahe kange vatsavenitamist pealt, mängiks neile saateks isegi kannelt ja laulaks Krõõdaga võistu. Lõpuks kergitaks kaabut ning läheks lõbusalt lauldes ja hüpates Vargamäelt alla. „Sulaseks otsigu need oinapead omale mõnd teist lolli! Kraavid ja kraavid! Nagu pärleid otsiks sealt?! Ega ma olengi nüüd rohkem nagu rätsepa ameti peal.“
Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!
Ühes oma esimeses blogipostituses kirjutasin, et Bornhöhe ajalooline jutustus „Tasuja“ kuulub kindlasti minu elu enim mõjutanud viie raamatu hulka. Selle nimekirja liidrikoht kuulub siiani vääramatult just „Toomas Nipernaadile“. Ma mäletan senini väga selgelt vihmast sügispäeva, kui ma peale kooli hüppasin läbi meie väiksest raamatukogust ja tulin koju koolikotis „Toomas Nipernaadi“ ja „Mahtra sõda“. Siis muutus kõik! Tänu Nipernaadi lugudele põhjamaa kohisevatest metsades, salapärastest soodest, tulistest päevadest ja valgetest öödest armusin ma eesti kirjandusse. Jäägitult! Hiljem võtsin armukeseks veel ka eesti teatri. Nipernaadi rändas peagi meie juurest edasi, kuid tema unistused on seniajani jäänud minuga.
PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!
Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!
 |
| Otto Krusteni karikatuur August Gailitist |
PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!
Andmed:
August Gailit, Toomas Nipernaadi: romaan novellides, Loodus, 1928, lk 430
Linke netiilmast:
"Toomas Nipernaadi" ELLU-s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar