Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.
Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?
Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.
Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?
Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.
Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?
Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.
Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?
Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.
Andmed:
Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296
Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Indrek Rüütli arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar