Jaan Aps - Tähtis kevad (2006)

Jaan Apsi romaani „Tähtis kevad“ hakkasin lugema toetudes pelgalt lühikesele raamatututvustusele, mille leidsin kirjastuse Varrak kodulehelt. Mida see tutvustus mulle siis lubas? „Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.“ No mis sa kostad, ma olen ju 100% selle raamatu sihtgruppi kuuluv lugeja. Olen noor, olen eestlane ja töötan välismaal! Isegi ellusuhtumine on mul täitsa olemas! Ega muud varianti polnudki, kui esimese peatükiga pihta hakata. 

Esimesele peatükile järgnes teine ning teisele kolmas. Raamatu viimase peatükiga lõpule jõudes valdas mind tunne, et seekord olen küll lihtsameelselt reklaami ohvriks langenud. Mulle on maha müüdud odav „3-in-1“ kohvisegu. Kõik kolm komponenti peaksid eraldi võttes töötama, aga kui neid kokku segada saad ainult ühe halva maitseelamuse võrra rikkamaks.

Apsi romaan koosneb nimelt kolmest tegevusliinist: 

1) Oma eluga ja suhetega ummikusse jooksnud ministeeriumiametnik Imre, kes on iseend „otsides“ pooljuhuslikult välja jõudnud Prahasse, kus hakkab muunduma väikestviisi narkomuulaks.

2) Üks tavaline Tallinna gümnaasium, kus „vanad“ ja „noored“ õpetajad oma maid ja puid jagavad (Taimi vs. Terje) ning direktor kukena kanakarja keskel ringi käib.

3) Klassitäis abituriente, keda õpetajad üritavad ette valmistada nende elu „tähtsamaks kevadeks“. Muidugi abituriendid nende „kogu järgnevat elule aluse panevatest“ küpsuseksamitest suurt ei hooli. Palju tähtsamad on tärkavad armusuhted, alkohol ning viimane kooliekskursioon kevadisse Tšehhi.

Neid kolme tegevusliini peaks liimina koos hoidma ametnikuhakatise Imre ja noore õpetaja Terje kokku-lahku-kokku suhe. Selles romaanis on tegelikult olemas kolme igati korraliku narratiivi algelemendid ning ka Apsi jutuvestmise oskustele puuduvad minu poolt etteheited (just kirjaniku ladus stiil hoidis mind raamatule enne lõppu käega löömast). 

Aps oleks võinud kirjutada eraldiseisva romaani suhetest/konfliktidest meie koolides ning teha seda sealjuures „põnevalt ja kaasakiskuvalt“. Lahti harutada erinevate generatsioonide ja õpetamisstiilide valukohad. Kirjutada vanemasse põlvkonda kuuluva õpetaja hirmudest oma töö kaotada mõnele noorele uuendusmeelsele „fuuriale“ või noore õpetaja raskustest oma uute ideede ja nägemuste ellu viimisest üldiselt ju vägagi konservatiivses koolisüsteemis. Selle juurde oleks saanud pookida ka õpilaste tegevusliini ning natuke liialdades olekski meil 21. sajandi „Wikmani poisid“ või „Kevade“ öökapilaual. Tänapäeva koolielu kokkuvõtva romaani järele on meil küll juba karjuv vajadus tekkinud.

Samuti oleks võinud autor kirjutada teise romaani noore eesti soost mehe vabadusest jätta kõik siinne maha ja minna laiast maailmast otsima vastust teda vaevavatele küsimustele. Analüüsida noorte muutuvat suhtumist abielu institutsiooni, karjääri tegemise kohustusse ning „vajadusse“ oma elu rööpad auto- ja kodulaenu abiga järgnevaks kolmekümneks aastaks  paika panna. Kuid mõte kõiki ülal toodud temaatikaid käsitleda ühtede kaante vahel käis autorile sulaselgelt üle jõu.

Lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe teoses esinenud probleemi. Kui kirjutada romaani tegevuskohaga välismaal (täpsemalt Prahas), siis lugejana sooviksin, et mul üks ainus kordki lugemise käigus tekiks tunne, et kõnnin koos raamatu tegelastega mööda Vlatava kaldaid. Romaani lugedes jäi küll mulje, et autor on kuulnud ainult ühest vaatamisväärsusest Prahas – Karli sillast. Sama hästi oleks võinud paari lausekatke asendamisel tegevuspaiga määrata Pariisi, Podgoricasse või Pärnusse.

Andmed:

Jaan Aps, Tähtis kevad, Varrak, 2006, lk 328

Linke netiilmast:

"Tähtis kevad" ELLU-s

Peeter Künstleri arvustus Eesti Ekspressis

Gregor Elmi arvustus Sirbis

Tõnis Erilaiu arvustus SL Õhtulehes