Indrek Hargla - Baiita needus (2001)

Ma arvan, et meil kõigil tekib vahel tahtmatult soov pöörduda tagasi millegi koduse ja teada-tuntu manu. Millegi sellise juurde, mille kvaliteedis oled kindel ja pettumine on välistatud. Minu jaoks on selleks Indrek Hargla looming. Ei möödu naljalt aastatki, kui ma mõnd "Frenchi ja Koulu" sarja kuuluvat teost uuesti üle ei loe. Mingi sisemine hääl ütlebki juba, et varsti on käes aeg taas üks kolmest raamatust riiulist alla võtta. Ehk on lihtsalt üks pöörane Pööripäev lähenemas.

Kuid enne Tarbatusse naasmist otsustasin seekord teha väikese kõrvalepõike Falkoonia radadele. Rännata taas koos kojarüütel Savo ja skorpioneid taltsutava Kimmoga ning otsida selgust "Kakleva kuke" kõrtsi lävel kokku kukkunud nimetu neiu kohta. Selle põneva seikluse keskmesse sattumiseks tuli mul asuda lugema Hargla esikromaani "Baiita needus". 

"Baiita needus" kuulub kindlasti eesti fantaasiakirjanduse, täpsemalt mõõga ja mantli lugude paremikku. Kahjuks on vastavasse žanri kuuluvate romaanide hulk suhteliselt õbluke. Enne Hargla romaani ilmumist olid olukord eriti nukker. Meil oli ilmunud Rein Raua "noorsookirjanduse" silti kandev "Ratsanik Melchior" (sugulussidemete kohta kuulsama nimekaimuga puuduvad andmed) ja Veiko Belialsi suhteliselt kõikuva tasemega kirjutatud "Ashinari kroonikad".  Peale "Baiita needuse" ilmumist pole olukord kahjuks eriti paranenud. Trükivalgust on näinud Hargla enda "Vabaduse kõrgeim määr", Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel" ning mõned Maniakkide Tänava ja Tiit Tarlapi tekstid, mis osaliselt kattuvad mõõga ja mantli lugudele omasteks peetavate kaanonitega. Õnneks žanri seis lühiproosa vallas pole nõnda nukker.  

Kirjaniku teed alustava Hargla stiil on sama kaasahaarav ning nauditav, kui praegu kõiki Eesti raamatusõpru pinevil hoidval krimikirjanduse meistril. Kirjanik suudab ainult paari lõigu abil meie ette kuvada kahe sõtta astuvat naaberriigi (Falkoonia ja Zambori) ajaloo, geograafia ja hierarhiad. Hargla üheks tugevuseks on alati olnud oskus luua lugeja poolt lihtsalt omaks võetavaid maailmu. Ta ei pea lehekülgede viisi ebatarvilikke loenguid fiktsionaalse maailma ajaloost, ühiskonnast ja võimusuhetest. "Patt", mida kahjuks mõnigi eesti ulmekirjanik teeb, pidades seda vajalikuks worldbuilding'u osaks. Samas ei oleks mööda külgi maha jooksnud Falkoonia ja Zambori kuningriikide kaardi lisamine raamatu sisekaanele. Alati on tore peatükkide vahel mööda kaarti näpuga järge ajada ning näha kuhu maanurka kangelased nüüd omadega on jõudnud. Küllap see on mu oma väike kiiks, sest väiksena oli mu üks lemmikraamatuid "ENE kaardid". 

Lõpetuseks tuleb ära mainida, et Harglale paistavad erinevad needused ikka väga meeldivat ning eriti meeldib talle oma romaanide peategelasi nendega "nakatada". Eks needused käivad ikka mööda inimesi ja mitte mööda kive-kände. Kuid Hargla loodud kangelased kannavad autori poolt nende õlgadele pandud koormat väsimatult ja hambad ristis edasi. Eks nad ole ka päris tugevast puust tehtud. 

PS: Küsimus suurele ringile: mis on parim eesti "klassikaline" fantaasiaromaan? Ma ei suutnud enam hästi oma kodust ulmekirjanduse riiulit silme ette manada ning kindlasti jäi ka ülalpool kirja pandud loetelust midagi olulist välja.

Andmed:

Indrek Hargla, Baiita needus, Varrak, 2001, lk 208

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku arvustus Sirbis

Andres Mesikäpa arvustus Eesti Päevalehes