Mann Loper - Kellest luuakse laule (2016)

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.

Andmed:

Mann Loper, Kellest luuakse laule, Fantaasia, 2016, lk 336

Linke netiilmast:
Sama arvustus ulmeajakirjas Reaktor 
Peeter Helme mõtteid Vikerraadios