Viktoria Ladõnskaja - Lasnamäe valge laev (2013)

Te võite küll üles kasvada samas ajas ja ruumis, kuid siiski elada täiesti paralleelsetes maailmades, kus puudub vähemgi võimalus kontaktide tekkeks teise osapoolega. Ma kasvasin Viktoria Ladõnskajaga üles samas ajas (1990ndad aastad, kuigi Ladõnskaja omas mu ees kuue aastast edumaad) ning ruumis (igihall Lasnamäe betoondžungel). Me käisime väliselt äravahetamiseni sarnastes koolimajades (mina kollases ja tema valges) ning mängisime õues samasugustel vaikselt roostetavatel turnikatel (ühiseks lemmikuks vaipade kloppimiseks mõeldud rauakolakad). 

Tõenäosus, et väike Oskar ja väike Viktoria kunagi tuttavateks ja sõpradeks oleks saanud oli juba tollal alla 10%. Nõnda väikese protsendi põhjuseks oli muidugi peamiselt kodus köögilaua taga kõneldava keele erinevus. Muuseas väikese Oskari ja väikese Saša sõbrunemise protsent oli tunduvalt kõrgem, sest neid ühendas üks universaalne nähtus - armastus jalgpalli vastu. Nüüd on see protsent lähenemas juba nullile, sest lapsed ei roni suvehommikutel enam mööda turnikaid ja jalgpalliväljakud on rohtu kasvanud. Lapsed istuvad vaikselt nohisedes toas ja loobivad vihaste lindudega notsusid.

Viktoria Ladõnskaja

Kuigi meie maailmade vahel oli tollal pea ületamatuna näiv kuristik, siis paljud asjad toimisid Lasnamäel tollal siiski rahvuste üleselt. Näiteks üks hetk hakkasid kõik ühiselt varaste vastu barrikaade ehitama. Ilmusid trellitatud aknad ja peagi ka kahekordsed metalluksed. Autodest võeti õhtuti kõik vähegi väärtuslik endaga tuppa kaasa ning roolilukku ei omanud ainult paadunud optimist või pooletoobine. Niigi ilmetud paneelmajad hakkasid paari aastaga üha enam meenutama vanglaid. Kartus varguste ees oli üldine ning tekitas muidugi ridamisi kuulujutte ja linnalegende (rauduste paigaldajad müüsid võtmete koopiaid, telefonikõnega kontrolliti pererahvas kodus olemist jne). Hirm tekitas muidugi aina enam kapseldumist ning arusaam, et välisuksega lõppebki su kodu ja pelgupaik. Naabritega läbi käimine lakkas ning heaks tulemuseks võis lugeda seda, kui sa tundsid nägupidi oma trepikoja kojanaist.

Lisaks keele- ja kultuuritausta lahknevusele eristab seniajani Lasnamäe kahte kogukonda ka erinevate meediakanalite tarbimine. Sellest tulenevalt levivad väga lihtsalt igasugused kuulujutud ja stereotüübid. Näiteks eestlaste seas on üldlevinud arusaam, et iga viimanegi Lasnamäel elav vene keelt emakeelena kõnelev inimene valib Savisaart. Venelaste seas on jällegi käibel vägagi elujõuline müüt, et Edik kaitseb neid kõigi kurja eest, mis tuleb Toompealt. Mõlemad arusaamad on täiesti ekslikud ning on tingitud ainult ühekülgsete infokanalite jälgimisest.

Ladõnskaja toob oma raamatus ära veel ühe ereda näite piiratud uudistevoo tagajärjest. Nimelt uue aastatuhande alguses hakkas levima Lasnamäe venekeelse kogukonna seas kuulujutt krooni peatsest devalveerimisest. Keegi ei osanud kõmu õigsust kontrollida ning nõnda mäletan selgesti, kuidas paar päeva vooklesid valuutavahetuspunktide juures üüratud sabad. Informeerimatus ja hirm vähendasid mitme protsendi võrra inimeste madratsi vahele kogutud pensionisambaid ning Eurexi ja Tavidi töötajad said järgmisel palgapäeval kindlasti kenakese preemia osaliseks.

Paneeltorne ümbritsevad tühermaad ehk minu lapsepõlve mängumaad

Ladõnskaja kasutab raamatus Lasnamäest rääkides tihti väljendit "riik riigis", mis minu arvates 1990-2000ndate aastate Lasnamäe kohta kehtib suurepäraselt. Siiski oma isiklikele kogemustel tuginedes on viimastel aastatel selle "riigikese" alustoed hakanud murenema. Sarnaselt nüüd pea juba neljakümne aasta vanuste paneelikate lagunemisele on vaikselt kaduvuse teed minemas kahe kogukonna vaheline selge lõhe. Kunagi kolmes vahetuses töötanud venekeelseid koole on tasapisi suletud ja järjepidev üleminek eesti keelsele õppele on andnud juba selgeid tulemusi. Ühelt poolt on pildilt kadumas "umbkeelne generatsioon" ning teisalt ei tähenda head eesti keelt oskav vene noor enam seda, et ta peab olema pärit segaperest. Vahepeal juba sõimusõna staatuse omandanud integratsioon ehk lõimumine on kindlasti elujõuline lapsuke, kuid täiskasvanuikka jõuab ta alles siis, kui me lõpuks hakkame buldooseritega Lasnamäge kokku lükkama. Väheke veel kannatust, valge laev on peagi siin!

Andmed:

Viktoria Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev, tõlkinud Katrin Linask, Petrone Print, 2013, lk 134

Linke netiilmast:

"Lasnamäe valge laev" ELLU-s

Intervjuu Viktoria Ladõnskajaga Eesti Päevalehes

Andra Teede arvustus Sirbis