Hille Karm - Taevas ja Maa (2011)

Kas meie kõigi arvates oli lapsepõlves rohi rohelisem, lumi rinnuni ja päevad päikselisemad? Olenemata sellest kas inimese poolt meenutatav periood jääb 1920, 1960 või 1990 aastatesse. Sellest võiks ju teha järelduse, et rohi on alati olnud roheline, lumi alati rinnuni ja päevad päikest täis. Ainult meie ise muutume ajas. Kes küünilisemaks, kes tuimemaks. Eks tõde peitu lauses, mille pillas üks tundmatu vanahärra neiu Hillele 1967 aasta juunikuu öösel Raekoja platsil: "Tempora mutantur, nos et mutamur in illis". 

"Taevas ja Maa" viib meid tagasi 1950-1960 aastatesse, kus nõukogude tegelikkus poeb iga päev aina enam ja enam inimeste argiellu ning mälestus kunagisest EW-st tuhmub vaikselt, kuid kindlalt. Kahe maailma ja ajastu piiril seisab ka Hille perekond, kes ei sobitu kuidagi uude maailmapilti. Põhjuseks on Hille isa ametikoht - kirikuõpetaja. Ta on kadunud maailma jäänuk, kellele vaadatakse uue ühiskonna poolt põlguse või iroonilise kaastundega. Sama suhtumine kandub üle ka kogu kirikuõpetaja perekonnale. Kord kuuleb Hille oma õpetajate vahelisest vestlusest pudenenud lausekatket tema perekonna kohta: "Kahju neist" Muidu tublid lapsed, aga vaesekesed, vaat millisesse peresse sündinud...". Kuid Hille, kui tugeva vaimuga inimene suudab sellised etteheited kõrvale lükata ning tõestada, et ka "ullikeste" järeltulija võib korda saata üht koma teist.

Väikse Hille mängumaad asuvad Pelgurannas, Kuressaares/Kingissepas ning Harju-Ristil. Igast paigast suudab ta leida midagi märkimisväärset, mida järgneval eluteel enesega kaasas kanda. Olgu selleks Okasroosikese loss Kuressaares või omandatud kogemused koolipraktikast Keila riidevabrikus. Tollal oli koolides selline tore aine nagu tootmisõpetus, mille juurde kuulus ka suveti praktikal käimine kohalikes ettevõtetes. Eks eeskujuliku Homo Sovieticus'e kasvatamine käis kõigil rinnetel täie hooga. 

Kindlasti soovitan Hille Karmi raamatut lugeda kõigil neil kelle lapsepõlv jääb 1950-1970 aastatesse. Samuti ka neil, kes soovivad heita pilku oma vanemate või vanavanemate liivakasti. Ehk inspireerib see raamat teid minema oma vanemate käest uurima: "Mida sina mõtlesid, kui Strelka ja Belka kosmosesse lendasid?". Uudishimu on mälestuste, pärimuste ja traditsioonide edasi kandumise põhifaktoriks.

PS: Tänu Hille Karmi raamatule sain lõpuks teada väljendi "Oskar Ohakas oli laisk ja lohakas" päritolu. Tegemist on Ralf Parve luuletusega, mida nõukaajal järjekindlalt igal kooliaktusel esitatud eeskavas ette loeti. Mina arvasin alati, et see on tegemist lihtsalt sõnamänguga, kuna meie lugemikest oli see luuletekst juba ammu välja jäetud. 

Andmed:

Hille Karm, Taevas ja Maa, Petrone Print, 2011, lk 240

Linke netiilmast:

"Taevas ja Maa" ELLU-s

Hille Tänavsuu arvustus Postimehes