Hinnata inimese mälestusteraamatut on äärmiselt subjektiivne tegevus, sarnaselt ka hinnataval seda kirjutada. Sest nagu me kõik teame mälu on subjektiivne, osadel on see lihtsalt parem kui teistel, kuid subjektiivne on ta ikkagi. Ilmar Raamot jutustatud lugu algab koolipõlvest ning kestab 1944 aasta hilissügiseni, kui ta jäädavalt EW eksiili suundub. Ligemale 40 aasta sisse mahub hulgaliselt sõjaseiklusi, poliitilisi sepitsusi, solvumisi/rõõme, ülikooli aegseid koerustükke ja isegi sisepagulust/koduaresti Pätsu aegses EW-is. Mälestused ilmusid paguluses kahes osas (I osa - 1975, II osa - 1991) ning nüüd on nad tänu Varrakule ühtede kaante vahel lugejateni toodud.
Üle 700 leheküljelises raamatus on põnevamaid peatükk, kui ka lihtsalt tähelepanekuid mööduvast elust. Ega saagi ju kogu aeg elada seiklusfilmis. Kuigi mälestuste esimene osa ning teise osa esimene pool (kuni EW lõpuni) on kirjutatud palju hoogsamalt ja lugejasõbralikumalt. Kahjuks hakkab II maailmasõja peatükkides Raamoti suurepärane jutustajaoskus natuke tuhmuma. Liiga palju kirjeldab ta seal hobuse- ja veisekasvatuse probleeme, mis Eestile samaaegselt läheneva Punaarmee kontekstis tundub tõeliselt kummastav.
Minule kujunes kõige huvitavamateks lugemiselamusteks Raamoti kirjeldused poliitilisest elust 1930ndate aastate EW-s. Igasugused sepitsused, salakokkulepped, intriigid, manipuleerimine ja konkurentide nurka mängimine on edasi antud suurepärase detailitäpsusega. Raamot tõmbab julmalt eest kardinad, mis varjanud 1930ndate aastate poliitika tagatubasid ning paljastab nii Pätsu, vapside, sotside kui ka Tõnissoni meeste tegemisi ja püüdlusi riigipirukat jagada. "Pätsu kuldsest Eesti ajast" ei jää Raamoti raamatus midagi järgi, vaid lugejani tuuakse Pätsu tegelik pale ja valed millega ta 1934 aastal autoritaarse riigikorra kehtestas (näiteks vapside kavandatav riigipööre, mida Päts "ennetas" oli täielik väljamõeldis).
 |
| Laiarööpaline soomusrong Nr 2 aastal 1919 |
Raamot ise kuulus Ühinenud Põllumeeste Erakonda (peasekretär), mis kindlasti enamikele eestlastele ei ütle enam midagi, kuid tegemist oli enne "vaikivat ajastut" suurima ja Riigikogus enim kohti omanud erakonnaga. Põhjuseks, miks too partei on meie mälust kadunud, on ilmselt särava erakonnaliidri puudumine, mis põhjustas neilegi valimistest valimisteni suuri probleeme. Erakonda juhtis kümneliikmeline juhtkond, mis tegelikult oli ilmselgelt demokraatlikum juhtimisstiil, võrreldes näiteks Tõnissoni Keskerakonnaga. Raamoti mälestustest jääb muidugi mulje, et nemad olidki ainsad demokraatia eest seisjad EW, mis on ilmselge liialdus ja ühe osapoole seisukoht.
Raamoti "Mälestusi" lugedes kumab raamatust kogu aeg läbi autori härrasmehelikkuse ja ustavuse nõue, nii enda kui teiste aadressil. Selliseid vanakooli härrasmehi tänapäeval kahjuks enam naljalt tänaval ei kohta, kuid vähemalt raamatutes on see veel võimalik.
PS: Tahaksin ära märkida, et selliste teoste puhul peaks raamat sisaldama ka korralikku sugupuud ja ka järelsõna, mis annaks meile lühidaltki teada, mis sai Raamotist edasi peale 1944 aastat. Wikipeedia ei peaks alati olema ainus koht kuhu võimalik pöörduda.
Andmed:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar