Tammsaare jutustus "Meie rebane" kirjeldab, kuidas metsavahi perekond kodustab metsapõlengus oma pesakonnast lahutatud rebasepoja nimega Mossa. Tundub ju olevat igati südamlik lugu, mida lastele ette lugeda. Lisaks kõigele kannab raamat ka alapealkirja "Lugu noortele". Tegelikkus on hoopis teistsugune!
Esiteks ei teki lugedes sooja sidet kuue-seitsmeaastase Atsiga. Näiteks Tukla "Väikeses Illimaris" kõige tugevamaid külgi oligi poisipõnni armastav ning vastastikku austav suhe loomadega (kurg Joosep, kass Ants, mägrakoerad Maks ja Moorits). Kuid Tammsaare korraldab oma lasteraamatus loomade vahelisi võitlusi elu ja surma peale, mida väike Ats suure huviga pealt vaatab ja kaasa elab. Ketis Mossat pannakse võitlema vigaseks lastud vareste ja kullidega, kellelt rebane järjepanu päid otsast rebib.
"Ainuke vahe oli ainult selles, et esimese varese aegu Mossa oli alles väike ja siis kartis ta tõsiselt varest, kuna ta nüüd ainult teeskles kartust, sellest sai Ats selgesti aru. Sest mis kartus see oli, kui Mosssa narris ja õrritas varest tükid ajad ning võttis tal siis äkki kurgu alt kinni, nagu tahaks ta tema siinsamas kägistada või tal kõri läbi hammustada, kuna ta ometi ei teinud talle midagi kurja, ajas talle ainult surmahirmu peale, nii et vares kõigest jõust kraaksus ja rebasel küüntega ninast kinni haaras, nagu ta tahaks tal silmad välja kratsida. Kuid varese küüned tegid Mossale nähtavasti ainult nalja. Ta pigistas oma silmad kõvasti kinni ja ootas üsna rahulikult, nagu tahaks ta tunda, kui kõvasti vares õige jaksab küünistada."
Samuti ei hakanud ma luges kuigivõrd hoolima ka metsavahi talus elavatest loomadest (rebane Mossa, valvekoer Piitsu, kuked-kanad). Kaastunnet tekitab vaid vaene ketis elav Mossa, kelle tahet vabadusse pääseda järjepanu murtakse. Mossa eksistentsi eesmärk metsavahi talus on juba algusest kõigile teada - temast peab saama pereisale uus soe karvamüts. Kuid Mossal "veab", sest peale seda kui naabertalumees ta kanavarguselt tabab ja pulgaga surnuks lööb tehakse temast hoopis topis ja pannakse kambris kapi otsa, kus ta vaikselt kõduneb. Kui Tammsaare eesmärgiks oli kõik väiksed lugejad raamatu lõpuks nutma saada, siis see soov läks tal kindlasti täide.
Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Meie rebane: Lugu noortele, Noor-Eesti, 1932, lk 136
Linke netiilmast:
"Meie rebane" DIGIAR-is
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar