30 juuli 2018

Kersti Kivirüüt - Värav (2018)

Kui lähitulevikus peaks ilmuma mõni uus eesti kirjandust kokkuvõttev teos, siis saab sinna täiesti kenasti kirjutada väikese alapeatüki meie kodumaisest koolja- ehk zombikirjandusest.  Veikko Vangonen, Maniakkide Tänav, Veiko Belials - need on ainult mõned kirjanikud, kes on varasemalt kooljarahvaga kokku puutunud. Nüüd on nendega liitunud ka Kersti Kivirüüt.

Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.

Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Värav, Fantaasia, 2018, lk 126

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

26 juuli 2018

Triinu Meres - Kuningate tagasitulek (2018)

Oleme leidnud uue põhjuse vingumiseks. Nüüd olevat liiga palav! Uudisteportaalid kirjutavad juba nupukesi reisisihtkohtadest, kuhu eestlased saaksid selle kuuma ilma eest põgeneda. Täitsa sõgedad! Ainsad isikud, kellel on õigust häält tõsta on põllumehed. Teised võtke raamat ja külm jook, istuge kuhugi vilusse ning võtke nõnda üks rännak ette.

Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.

Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.

Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".


Andmed:
Triinu Meres, Kuningate tagasitulek, Fantaasia, 2018, lk 396

Linke netiilmast:
"Kuningate tagasitulek" ELLU's

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris
Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

14 juuli 2018

Mairi Laurik - Mina olen Surm (2016)

Ma olen alati olnud seisukohal, et iga raamat jätab lugejasse mingisuguse jälje. Mõne raamatu puhul on mõju tuntav juba lugemise käigus ning teksti mõju võib kesta veel aastaid ja inimese elu otseselt mõjutada. Mõned teised tekstid (mis on tegelikult kindlasti enamuses) jätavad lugejasse ehk ainult vaevumärgatava märgi. Need on raamatud, mille kohta ütleme enamasti lihtsalt kommentaariks "Oli kah!" või "Lugeda kõlbas.". Aga me ei taju, et need veedetud tunnid nende raamatutega olek kuidagi meie elu muutnud.

Möödunud nädalal lugesin Mairi Lauriku paar aastat tagasi ilmunud ja Tänapäeva noorteromaani võistluse võitnud noorteromaani "Mina olen Surm" ning mind valdas peale raamatu viimast peatükki täpselt eelpool mainitud tunne. Lugeda kõlbas ja osadele oma õpilastele põhikooli viimastes klassides soovitaksin isegi antud teksti soojalt. Aga mida sain mina selle raamatuga veedetud tundidest nende päevade jooksul?

Vastus saabus paar päeva tagasi, kui jalutasime elukaaslasega õhtul mööda parki ja ma jutustasin talle antud romaanist. Ma sattusime tänu sellele romaanile arutama teemadel, mille üle polnud me vist kunagi või väga ammu vestelnud. Surm, sellel järgnev, teadmine/teadmatus oma elada jäävate päevade hulgast ja maailmalõpp - nendel teemadel arutades jõudsime oma kodutänavale tagasi. Tuppa sisse astudes oli mul ka selge, et ma võtan Lauriku romaanist endaga kaasa just selle südasuvise jalutuskäigu.


Andmed:
Mairi Laurik, Mina olen Surm, Tänapäev, 2016, lk 224


Linke netiilmast:
"Mina olen Surm" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

09 juuli 2018

Ilmar Tomusk - Algaja ajaränduri seiklused (2016), Seiklused paralleelmaailmas (2017) & Universumi saladused (2018)

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.

Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.

Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!

Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)


Andmed:

Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224
Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224
Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224

02 juuli 2018

Reeli Reinaus - Pärdik Päär ja hauaröövlid (2015)

Tegemist ei ole loomajuttudega, kus Pääru nimeline pärdik oksalt oksale end kiigutab. Reeli Reinausi lasteraamat räägib meile hoopis üpris klassikalise loo kolmest suve alguses sõbrunenud lapsest (kaks poissi ja tüdruk - äkki oleks aeg seda 50 aastat lastekirjanduses kehtinud mudelit juba muuta!?!?), kes satuvad väikeses mereäärses kodukülas pooljuhuslikult uurima kriminaalseks kiskuvaid sündmusi, mis on seotud sajandeid tagasi sinna väidetavalt maetud Rootsi kuningaga.

Raamatus on kõik hea lasteraamatu komponendid olemas. Kokkuhoidev sõpruskond, natuke kiiksuga vanemad, ilus ja suvine tegevuspaik, vanad legendid ning põnev mõistatus. Kuid puudu on originaalsus! Kõik need loetletud komponendid on viimaste aastate jooksul meie lastekirjanduses nõnda ohtralt kasutust leidnud, et värskus on neist TÄIELIKULT kadunud. See ei ole etteheide ainult antud raamatule, vaid pigem palve kõigile, kes meie lastele toredaid raamatuid kirjutavad. Palun midagi uut! Aitab sellest detektiivide mängimisest! Mängime vahelduseks midagi muud ka!

Andmed:
Reeli Reinaus, Pärdik Päär ja hauaröövlid, Tänapäev, 2015, lk 208