"Walpurgi öö" sattus mu huviorbiiti, kuna Heli Reichardti romaani on mainitud selle aasta Stalkeri hääletuse kategoorias "Parim eesti autori romaan". Alustuseks jääb pilk peatuma kaanepildil ja raamatu pealkirjal ning lugesin enne ka lühikest sisututvustust kirjastuse kodulehelt.
"Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on
vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm
on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole
rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud
totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu
Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla.
Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab."
Nõnda on esialgne ootuste horisont teose kohta paika loksunud. Loodan leida teravat kriitikat tänapäeva poliitilise ja sotsiaalse olukorra kohta, rahvusvahelist mõõdet, kindlasti seiklusromaani motiive ning lõpetuseks vastust küsimusele "Miks sisututvustuses loetud sündmused aset leidsid? Mida tegime valesti järgmise viie aasta jooksul". Kahjuks ei leidnud ma nendele küsimustele selle raamatu lehekülgedelt vastuseid.
Samas leidsin raamatust väga hästi lahti kirjutatud meeleolud aina kinnisemaks ja skisofreenilisemaks muutuvas ühiskonnas ühe perekonna silmade läbi. Reichardti tulevikuühiskond on hirmutavalt sarnane nii Teise maailmasõja ajal okupeeritud Eestiga (nii saksa kui vene valituse all) kui ka hilisemat nõukaajaga (pealekaebamised, saladuslikud vahistamised/kadumised, mustades mantlites mehed, defitsiit). Autor suudab romaani vältel oskuslikult üles kruvida pinget ja hirmutunde kasvu, mis kulmineerub katsega peategelase Helde perekonda küüditada, sedapuhku Egiptimaale.
Eesti ühiskond on jõudnud tagasi olukorda, kus säärane mõistetamatu vägivald nende suunas tekitab esiteks lihtsalt hämmingut ja peata olekut. Eestlastest on saanud 1944-45 aasta rootslased, kes küsisid tollal naiivselt "Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?”. Just selle mõttelaadi muutuse eest tahabki Reichardt meid hoiatada oma romaaniga. Kahjuks tuleb mõistmine, et teie ei kontrolli enam olukorda üldjuhul lootusetult hilja. Reeglina kui keegi võõras koputab pimedal ööl teie kodu uksele ja annab teile 20 minutit asjade pakkimiseks, sest te võitsite just "puhkusereisi". Oma minevikku mäletades on meil vähemalt lootust, et sellised "loteriivõidud" lähevad meist tulevikus mööda.
PS: Tundub, et selle romaani puhul oli tegemist taaskord klassikalise juhtumiga, kus suure kirjastuse kujundajad ja turundajad ei olnud romaani tegeliku sisuga üldse kursis.
Stenogramm koosolekust kirjastuses Varrak:
"Kodumaine ulmeromaan? "Walpurgi öö"? Nagunii mingi nõidadest ja maailmalõpust. Selge, esikaanele paneme müstilise neiukese pildi kuuga ja tagakaanele läheb standardne põnevusromaani kokkuvõte. Kõik nõus, jah? Järgmine päevakorrapunkt: "Lihtne kokaraamat poissmeestele"".
Pole ju ime, kui sellisel puhul osad lugejad "pettuvad", kuna ootasid raamatust hoopis midagi muud. Samas jäävad osad potentsiaalsed lugejad kõrvale, kuna sõna ulmekirjandus neid lugema ei kutsu. Minu puhul läks õnneks, sest kuulusin mõlemasse kategooriasse - kellele kirjastus tahtis romaani müüa ja kellele mõeldes autor romaani kirjutas.
Andmed:
Heli Reichardt, Walpurgi öö, Varrak, 2014, lk 312
Linke netiilmast:
"Walpurgi öö" ELLU-s
Silver Sära arvustus Reaktoris
Reet Saare artikkel Märjamaa Nädalalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar