20 juuni 2015

Jaak Valge - Punased I (2014)

Jaak Valge raamat "Punased I" on üks esimesi laiema lugejaskonnani jõudnud põhjalikke ning igasugu ideoloogiate taagast vabasid uurimusi marksismi levikust Eesti Wabariigis enne Teist maailmasõda. Temaatika, mida uurisid nõukaajal peamiselt ainult karjeristid ning peale Eesti taasiseseisvumist kaotas täielikult oma "seksikuse". Valge on vahepeal kaotatud jälje üles võtnud ning otsib punaseid nii põrada alt kui ka elevandiluust tornist.

Teos käsitleb kolme marksismi sünnitatud "õekese" (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid/esseerid, kommunistid/bolševikud/enamlased) võidukäike, hääbumisi, omavahelisi ja sisemisi vastuolusid laiemalt Eesti Wabariigis. 1920ndatel aastatel oli ju enamus eesti rahvast selgelt poliitilisel skaalal vasakpoolse orientatsiooniga. Vasakerakondade alatised vastuolud ja suutmatus leppida kokku paaris põhilises seisukohas (Kuidas jõuda sotsialismini? Revolutsioon või evolutsioon?) nõrgestasid neid terve kümnendi vältel. Näiteks sotsiaaldemokraadid võitsid Riigikogu valimised korduvalt, kuid nende suureesmärk, sotsialistlik ühiskonnakord, sellest veel palju ligemale ei tulnud. Eks põhjusteks olid ka noore ideoloogia, erakonna, vabariigi ja demokraatia erinevad kasvuraskused (lühikese eaga koalitsioonivalitsused, liiga killustunud Riigikogu jne.).

Eesti Wabariigis Tuhkatriinu rolli sattunud kommunistid ei sallinud ega usaldanud üldse kedagi teist. Nende jaoks olid kõik teised ning eelkõige just nende "õekesed" roosad, sotsiaalreeturid  ja sotsiaalfašistid. Fašismil ei olnud kommunistide jaoks mingit teoreetilist põhjendust ja lahtiselgitust. Fašistid olid kommunistide mõistes lihtsalt kõik teised, kes nende maailmavaadetega 100% ei nõustunud. Tore on näha, et mõned asjad Peipsi taga ei muutu vast kunagi.

Semper ja Vares-Barbarus abikaasadega 1928. aastal Pärnus
Lisaks üldistele vasakpoolsete ideede levikule eesti ühiskonnas võtab Valge teos vaatluse alla ka üksikisikud. Raamat heidab valgust kolme juhtiva juunikommunisti (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen) ideoloogilisele kujunemisloole nende noorusest kuni 1930ndate aastateni. Nende kolme tehtud valik 1940. aastal, mis nad igaveseks meie ajaloo juudasteks muutis, ei ole üldsegi niivõrd üllatav, kui tutvuda lähemalt nende kirjutatud luule, proosa, artiklite ja erakirjadega "kodanliku wabariigi" perioodist. Küll sarjati seda vereimejate ja kartulikasvatajate vabariiki ning igakordsel saabumisel mõnelt välisreisilt ei suudetud siinset "võimu ja vaimu" ära kiruda. Ohates vaadati veriselt punava idataeva poole, kust loodeti naiivselt saabuvat lahendus kõigile maailma muredele. Nende suguseid intellektuaale oli maailmasõdade vahelisel ajal Euroopas ohtralt.

Eks kõige selgem ja loogilisem oli Andreseni valik 1940. aastal. Ta oli pikalt tegev sotsiaaldemokraatide noorteühingus (Eesti Noorsotsialistlik Liit) ning sattus alatihti vastuollu partei juhtkonnaga oma liiga äärmusmarksistlike vaadete poolest. Semper ja Vares-Barbarus olid samas väliselt proletariaadi kannatustest ja muredest ikka valgusaastate kaugusel. Tegemist oli puhastverd kodanlastega, kes pidasid teenijaid, rändasid väljamaal, peesitasid plaažil ja pläkutasid salongides. Vares-Barbaruse palk arstina Pärnus ületas ka Riigikogu lihtliikme igakuist sissetulekut. Eks proletariaadi diktatuuri eest ongi palju mugavam võidelda diivanil lösutades oma kaheksatoalises korteris, kui mõnes töölisuberiku sahvris.

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.
Seal sahvris pidi külmetama aastaid Viktor Kingissepp ehk "Eesti töörahva ustav poeg". Kingissepp oli võitlev kommunist, mitte mõni Pärnu või Tartu salongikommunist. Tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tõemeeli uskus ja tegutses oma uue "usutunnistuse" järgi. Kingissepp ei hoolinud ei enesest ega ka oma kaasvõitlejatest siin või Moskvas. Vajadusel mindi ka üle laipade ja seda mitte ainult üksikutel juhtudel. Töörahva helge tuleviku nimel pole tõelisele kommunistile ükski vahend keelatud. Kingissepp ei saanud kunagi teadma, et ta oli üks vähestest "õnneliku saatusega" kommunistidest. Surm oma vihatumate vaenlaste kuulide läbi on palju suurema märterlikku oreooliga, kui hukkamine omade poolt (saatus, mis tabas enamusi tema kaasvõitlejaid 1930ndate aastate teisel poolel).

Kindlasti paelub Jaak Valge raamat erinevate teadusalade esindajaid. Ole sa eesti kirjanduse, ajaloo või politoloogia huviline, midagi põnevat leiad sa oma ainevaldkonna kohta kindlasti. Olles ise kõige kolme eelpool nimetatuga oma elus kokku puutunud, siis leidsin igast raamatu peatükist midagi uut kõrva taha panna või abi vana meelde tuletamisel. Jään huviga raamatu teist osa ootama. Loodan, et seal võetakse teemaks ka kuidas Ümera mehed Pikal tänaval vahel teed joomas käisid.


Andmed:
Jaak Valge, Punased I,  Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut: Rahvusarhiiv, 2014, lk 435

Linke netiilmast:
"Punased I" e-raamatuna (TASUTA!)

Tiit Hennoste arvustus Sirbis
Jaak Valge vastulause Sirbis
Joel Sanga arvustus Keeles ja Kirjanduses
Alo Lõhmuse intervjuu autoriga Maalehes
Olev Remsu arvustus Postimehes
Pekka Erelti arvustus Eesti Ekspressis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar