Tihti räägitakse, et ulme asub kirjanduse perifeerias ning ainult üksikud ulmekirjanikud leiavad tee keskusesse ehk püünele. Mudilasulme ei kuulu kohe kindlasti lastekirjanduse perifeeriasse, vaid on pigem hõivanud viimastel aastakümnetel lastekirjanduses juhtiva rolli. Lahkete lohede, turtsakate võlurite ja libahundudega teevad lapsed tutvust juba üpris varases eas.
Kosmoseavarused ja lendavad taldrikud jõuavad seevastu laste lugemislauale sutsuke hiljem. Ehk on unejutuna natuke raske "maha müüa" lugu ühest hirmutavast ja võõrailmelisest rohelisest mehikesest. Kuid selle võõristust tekitava faktori saab väga lihtsalt neutraliseerida suurepäraste illustratsioonidega. Seda ongi Henno Käo teinud oma eesti mudilasulme klassikasse kuuluvas raamatus "Oliüks".
Kuu tagaküljel elava Oliühe seiklusi saadavad arvukad pildid (milleks kirjeldada, kui saab joonistada tõdeb ka raamatu autor) ning lõputud kosmilised sõnamängud. Oliüks kohtub oma rännakutel merehöövlite, visavillemite, terevantide ning lugematute teiste ilmaruumi elanikega. Samuti päästab ta ühe planeedi katastroofist nimega linnastumine ning põikab korraks isegi Mustamäelt läbi.
"Oliüks" on tõesti särav lasteraamat, milles on kokku saanud põnevad tegelased, hea kunstnikukäsi ning veidike ka õpetussõnu pere noorematele meid ümbritseva maailma kohta. Kutsuge juba täna õhtul Kuu tagumiselt küljelt Oliüks endale külla. Kui teil on kodus tilkuv kraan, siis tuleb ta surmkindlalt.
Andmed:
Henno Käo, Oliüks, Eesti Raamat, 1989, lk 80
äge
VastaKustuta