Etnoõudus ning tumedakoelised muinasjutud/muistendid on juba aastaid olnud mu lemmikžanriteks. Salapärased metsatalud, näkid, kodukäijad ja äraneetud suguvõsad. Mida rohkem, seda uhkem. Nõnda tundus eelmise aasta lõpul ilmunud kogumik "Pikad varjud" mulle lausa ideaalse jõulukingitusena. Esikaanel teiste seas Indrek Hargla, Mehis Heinsaare, Maniakkide Tänava ja kaua vaikinud Karen Orlau nimed. Mida veel tahta!?!
Kahjuks on vastuseks õudust. Kogumiku koostaja lubab saatesõnas, et ilmunud kümnelooline valik on parim, mida Eesti algupärasel ulmel 2015. aastal on selles žanris pakkuda. Sellisel juhul tuleb küll 2015. aasta saak ikaldunuks kuulutada ning talveks hambad varna riputada.
Kümnest loost on üle Harju keskmise ainult kolm - Sanderi "Pikad varjud", Merese "Võtja" ja Hargla "Tammõküla viljakuivati". Nendes kolmes loos on kirjanikud suutnud luua laiema kontseptsiooni ja teemaarenduse. Kuskilt tullakse ja kuhugi jõutakse ka välja. Hargla arendab verisel viisil edasi oma Süvahavva temaatikat ning Lõuna-Eesti kurikuulsama arbujasoo perekonnalugu. Sander maalib meisterlikult välja kunagise soldati sõjatandrilt kaasa võetud sisemised painajad ning nende hukatusliku mõju edaspidises elus. Merese tekst on küll väga hüplik ning korralikku pingutust nõudev, kuid arvestades loo minajutustaja kehalis-hingelist hajutatust on see täiesti mõistetav valik kirjaniku poolt.
Kahjuks teised lood sulavad juba paari päeva möödudes üheks halliks massiks ning raske on autoreid ning süžeesid kokku viia. Välja arvatud üks! Egle Palbergi "Keelatud armastus" on kahtlemata kõige kehvem tekst, mida ma olen lugenud viimaste aastate jooksul. Kuidas see üldse trükivalgust nägi?!?! Paratamatult tekib sarnaselt Eurovisiooniga küsimus: "Kui see jõudis äravalitute hulka, siis milline oli väljajäänud tekstide tase?". Kui kirjanik ei tea mõisaaegsest elust-olust midagi, siis oleks temast viisakas lugejaskonna suhtes see periood puutumata jätta. Või teise võimalusena ohtralt kohast kirjandust lugeda ja enne sule haaramist mõned põhitõed selgeks teha. Muidu arvabki mõni "Keelatud armastuse" lugeja, et vanasti käisid talupojad oma naistel mõisapõllul iga õhtu ratsahobustega vastas. Raamatus on ju mustvalgel kirjas, järelikult peab tõsi olema.
Kas kokkuvõttes tuleks kogumikku hinnata kõige nõrgema või kõige tugevama teksti põhjal? Või tuleks liita kõigi lugude hinded kokku ja arvutada keskmine? Heasoovlikult valime seekord teise variandi ning kirjutame päevikusse kolme pika pika miinusega. Aga järgmine kord pole mõtet sellise kodutööga klassi ette tulla. Kaks ja kohale tagasi!
Andmed:
Martin Kivirand (koostaja), Pikad varjud, Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 248
Linke netiilmast:
Raul Sulbi arvustus Loomingus
J.J. Metsavana arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar