Kes ütles, et impressionismus on 19. sajandi igand ning seda ei eksisteeri enam? Eksisteerib küll! Vähemalt Peeter Helme romaani "Varastatud aja lõpus" kaante vahelt voogab seda kadunud stiili veel külluses ning teose võttestik ei tundu üldse ajast ja arust.
Helme romaani peategelasel (abielunaisesse armunud humanitaaril) on otsekui hingeline side sajand tagasi ilmunud Lutsu ("Kirjad Maariale") ning Raudsepa ("Imbi") impressionistlike teoste kangelastega. Sarnane kirg, püsimatus ja uppumine oma armastusse. Nimetu peategelase tunnetegamma valgus ja varjud teisenevad koos päikesevalguse hulgaga romaani lehekülgedel. Päikeselised talve- ja suvepäevad täis iha vahelduvad pimedate novembripäevadega, kus rutiin ja argisus hakkavad paratamatult armastust lämmatama.
Romaani põhiküsimuseks on aja ja mälu temaatika suhetes. Kas me mäletame ainult head või halba? Millest lähtub mälu oma selektiivsusel? Miks osad hellused või tülid on nõnda selgelt meeles ning ülejäänud sulavad kokku üheks halliks või helgeks päevaks? Kuna me mäletame tegelikult selektiivselt, siis pole ju meie arusaamad suhtest üldse tõesed. Kas oli üldse suur armastus või laseb mu aju sellel ainult sellena näida? Osalise vastuse sellele küsimusele annaks teise poole ehk Tema versioon suhtele. Filmimaailmast on võtta näitena "The Disappearance of Eleanor Rigby" ("Him/Her/Them"), mis räägib loo ühest suhtest kolme filmi abil. Samas on alati oht, et äkki Tema tõlgendus on hoopis realismus või koguni naturalismus ning millegi nõnda kohutavaga ma küll tutvust teha ei soovi.
Andmed:
Peeter Helme, Varastatud aja lõpus, Tuum, 2011, lk 160
Linke netiilmast:
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Arno Oja arvustus Sirbis
Aarne Rubeni arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar