Marko Kaldur - Salapärane Eesti (2016)

Kuidagi ei taha praegused põlvkonnad vanarahvale alla jääda! Temaatikad on viimaste aastakümnetega küll muutunud, kuid pärimussalv aina paisub ja paisub. Ufode baasid, haldjarajad, Nõukogude armee salaoperatsioonid, energiasambad ja salapärased metsamajad. Terve Eesti on täis kummalisi paiku, mille kohta räägitakse veelgi kummalisemaid lugusid. 

Nälg vandenõuteooriate ja alternatiivsete tõdede järgi on ju aina kasvanud. Mis ikkagi juhtus parvlaevaga Estonia? Kas FSB omab Eestis vaikunes olevat "viiendat kolonni"? Kelle heaks töötab tegelikult Eerik-Niiles Kross? Marko Kaldur on rännanud mööda Eestimaad ning kuulanud ja kirja pannud lihtsate inimeste lugusid/teooriaid. Vahel võib külapoe esisel pingil palju targemaks saada, kui ülikoolis auditooriumis tagumikku nühkides. 

Panen kirja ka ühe omapoolse loo, mis minu arvates sobiks suurepäraselt sellesse kogumikku:

Kõik tallinlased teavad, et kui tahad veel tänase templiga kirja teele panna, siis tuleb kiri viia peapostkontori ees olevasse postkasti. See tühjendatakse viimasena kogu vabariigis. Üksvahe oli minu igaõhtuseks kohustuseks seda postkasti tühjendada ja viimastele kirjadele tempel peale lüüa. 

Ühel külmal ja vaiksel talveõhtul lippasin ma postimaja trepist alla, et maja eest olevast postkastist kirjad kiiresti ära tuua. Hakkasin just postkasti võtmega avama, kui äkki kõnetas mind inglise keeles(!!!) ei tea kust ilmunud mees.

"Sorry! Do you see that strange light in the sky? The one that's moving?!"

Ma olin täiesti kohkunud ja ei osanud muud öelda kui: "It's probably an airplane. The airport is quite near you know."

Tema vastu: "No! See, it's not moving on a straight line!"

Mina omakorda: "Then it's probably a helicopter."

Tema jälle: "It can't be a helicopter. It's too high and moving to fast."

Mina, hakates vestlusest tüdinema, kummardan postkastist kirju võtma ja vastasin juba naerdes: "Then it must be a UFO!"

Olles taas pilgu tõstnud, olin kesköisel tänaval ihuüksi. Tundmatust mehest ei kippu ega kõppu. Järsku tajusin, et olen juba jupp aega väljas -15 kraadise külma käes olnud ja ruttasin sisse tagasi.

Kes oli too inglise keelt kõnelenud mees ja mida tegi ta südaööl Lasnamäe tühjal tänaval, jäigi mulle selgusetuks. Hiljem ei suutnud ma isegi tema välimust meenutada. Ainult, mida ta küsis ja mis keeles.

Andmed:

Marko Kaldur, Salapärane Eesti, Tammerraamat, 2016, lk 215

Linke netiilmast:

Tiia Linnardi arvustus "Põhjarannikus"