Elara/Ülle Pihlak - Hingede mäng (2015)

Vahel, kui külastan kesklinna suurt raamatukogu, lappan ma kiiresti laenutatava teose kõik riiulis olevad eksemplarid läbi. Nimelt ma otsin raamatut, kuhu eelnev lugeja on märkmeid teinud. Küsimärgid, hüüumärgid, alla joonitud laused või lõikude kõrvale kirjutatud salapärased mõttevälgatused. Oli eelmine laenutaja armunud üliõpilane, kaugsõidukapten või turul kurke müüv tädike? Kes on see inimene, kellega sul on suure tõenäosusega raamatute osas sarnane maitse? Vahel on täitsa põnev lisaks raamatu lugemisele ka sellist äraarvamismängu teha.

Ehk mõtlete nüüd, miks seekord minu poolt selline kummaline algus? Põhjuseks on romaan nimega "Hingede mäng". Nimelt oli raamatusse kritseldatud küsimärkide ja hüüumärkide uurimine kõige põnevam osa minu seekordsest lugemiskogemusest. Mida ta selle küsimärgiga mõtles? Mis oli selles lauses tema jaoks nõnda olulist, et see tuli alla joonida? Ja lõpuks küsimuste küsimus: "Kas ta suutis selle raamatu tõesti läbi lugeda?". Jah, ta suutis!!! Veel viimastel lehekülgedel oli hariliku pliiatsiga tehtud salapäraseid märkmeid. Ma kummardan maani selle masohhistist kurgimüüja ees!

"Hingede mäng" on suurepärane näide sellest, miks maailm vajab kirjastajaid ja toimetajaid. Kui kõik kirjastused on sinu romaani tagasi lükanud, siis ei ole asi enam neis, vaid sinu kirjutatud "šedöövris". Tõenäosus on ikka väga väike, et su sahtlis seisab uus Oskar Lutsu "Kevade" või  J.K. Rowlingu "Harry Potteri" esimene köide. Tammsaare ütles tõesti, et iga haritud inimene võiks vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest. Kuid kusagil ei ütle ta, et see romaan peaks kohe kindlasti ka avalikkuse ette jõudma. Jätke ometi meelde, et kõik kirjutatud raamatud ei pea ilmavalgust nägema!!! Neile tegelikult meeldib sahtlipõhjas vanaduspõlve veeta ja vaikselt tolmu koguda. Nemad teavad, kus on nende koht. Kahjuks nende loojad ei tea seda.

Andmed:

Elara/Ülle Pihlak, Hingede mäng, Business Prana Consulting Group, 2015, lk 283