Kas tõesti pingviiniulme? Midagi täiesti uut ja revolutsioonilist meie ulmemaastikul? Ei, kahjuks siiski mitte! Kaido Tiigisoone debüütromaani "Kus pingviinid ei laula" näol on tegemist klassikalise hoiatusromaaniga tehnika arengu (eelkõige tehisintellekti) ohtudest inimkonnale. Tiigisoon võtab vaatluse alla ulmekirjanduse kullafondi kuuluvad küsimused. Millal on masin juba liiga tark? Kas ja millal tõusevad masinad oma loojate vastu üle? Kes on tegelikult kelle teenistuses?
Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.
Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".
Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!
Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.
Andmed:
Kaido Tiigisoon, Kus pingviinid ei laula, Varrak, 2017, lk 440
Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Klassikaraadios
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar