Paigavaim on vägagi konstantne nähtus! Selle muutmiseks ei piisa narkarite, moslemite, venekeelsete hindude või skinhead'ide imbumisest mingisse piirkonda. Betoonist sipelgapesa (või peaks ütlema prussakapesa) hingab vaikselt endises rütmis olemata kõigi nende uute liikide esindajatest ning alles aja julm käsi võib selle kohavaimu põrmu lüüa.Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.
Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.
Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar