Jaan Kross - Mesmeri ring (1995)

"Mesmeri ringis" astume koos "Wikmani poistest" tuttava Jaak Sirkliga Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Aasta on 1938. Korporatsioonid ja seltsid, auditooriumid ja kohvikud - kõik need paigad on täidetud särasilmsete noortega. Nad on enam-vähem üheealised riigiga, kus nad elavad. Aeg on armuda, õppida ja avastada, mida sel maailmal on neile pakkuda. Kõik teed on neile valla!

Jaak leiab omale sobiliku paiga seltsi Amicus (EÜS) näol, kus tema akadeemiliseks isaks saab Indrek Tarma. Indrek tutvustab Jaagule tudengielu võlusid ja valusid ning aitab tal luua uusi sidemeid. Üheks olulisimaks uueks inimeseks Jaagu elus saab Indreku kallim Riina. Vist ainus tudengineiu terve Tartu peale, kellesse Jaak armuda ei tohiks, kuid mida sa ikka teed, kui süda otsustab teisiti.

Kuigi meie ja ilmselt ka romaani tegelased (kui nad teaksid, mis õudusi lähitulevik neile toob) tahaks jääda sinna hetke veel natuke kauemaks, siis paratamatu järjekindlusega kerkivad esile aastaarvud 1939, 1940 ja 1941. Nende noorte inimeste ja üldse kogu meie rahva maailma hakkab järsku mõranema. Mööduvad nädalad, kuud ja aastad. Tekivad aina uued normaalsused, mis hetk tagasi tundusid ilmvõimatud. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kaovad? Vahistatakse, ilma süüta? Lastakse maha, ilma kohtuta? Meie ja terve Euroopa seisamegi nüüd vaikselt kõrval ja laseme sel juhtuda? Kross annabki suurepäraselt edasi just seda mõistmatust, hämmingut ja vaikset raevu, mis nendes noortes inimestes (kes olid kogu oma teadliku elu elanud Eesti Wabariigis) on võtmas võimu. Kuid mõrad muutuvad iga päev aina suuremaks, kuni lõpuks kõik kildudeks puruneb. 

Romaani keskmes on küll Jaagu areng nendel murrangulistel aastatel, siis tegelikult on see raamat kirjutatud eesmärgiga ära rääkida Indreku ehk Andres Raska lugu. Indrek on võrdkujuks tervele oma põlvkonnale. Temasugustest pidi saama Wabariigi uus särav haritlaskond, kes oleks kandnud endas eestluse ja Euroopa ideaale. Nende seast oleks pidanud tulema meie esimene Nobeli keemiapreemia laureaat, uued olümpiavõitjad ning maailmakirjanduse suurnimed. Kuid neile ei antud seda võimalust! Nende saatus oli muutuda teadmata kadunuks, langeda võõras mundris lahinguväljal,  surra kõhutõppe suurel Siberimaal või saada vangilaagri ümbruses hulkuvate koerte ja huntide toidupooliseks. Kuid selleks, et teist sellist põlvkonda meil enam iialgi ei tekiks, on meil vaja mäletada. Olenemata sellest, kui valus see on! See on vähim, mida me Indreku ja ta saatusekaaslaste heaks teha saame.


Andmed:

Jaan Kross, Mesmeri ring: romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan, Kupar, 1995, lk 360

Linke netiilmast:

Maire Liivametsa arvustus Eesti Päevalehes