Eduard Bornhöhe - Tallinna narrid ja narrikesed (1892)

Eduard Bornhöhe raamatukesest "Tallinna narrid ja narrikesed" on kahtlemata kõige kuulsam avatekst "Kuulsuse narrid". Kahjuks kaks läbi aegade geniaalsemat eestlast, Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul, ei jõudnud ise oma surematut kuulsust ära oodata. Vanajumal lihtsalt ei andnud neile piisavalt elupäevi. Alles ligi sajand hiljem, tänu Ago-Endrik Kerge telelavastusele, sai iga kaasmaalane nende unustatud suurvaimudest kuulda. Tatika ja Vesipruuli puhul tuleb lihtsalt suure kurvastusega nentida, et nende puhul on tegemist inimestega, kes sündisid valel sajandil, valel maal ja valede inimeste keskel. Kui selliste hiilgavate vaimuannetega isikud oleks sündinud näiteks mesoliitikumi aegsesse küttide ja korilaste kogukonda, siis oleks nende kuulsus kindlasti levinud Lindanise alt kuni Iru asulani. Võib-olla isegi Jägalani!?!

Romulus Tiituse illustratsioon

"Kuulsuse narride" näol on kaljukindlalt tegemist 19. sajandi eesti kirjanduse parima huumoritekstiga. Sellesse paarikümne leheküljelisse teosesse on Bornhöhe kokku seganud apteekri täpsusega nalja, (enese)irooniat, sarkasmi, sappi ja pila. Küll naerdakse kirjanikehakatiste, vanema põlvkonna kirjameeste kui ka kirjaniku elukutse üle laiemalt (Vesipruul oli eriline kirjanik selle poolest, et tal oli kaks paari pükse; Õige eesti kirjanduse algupära tuleb ikka saksa kirjandust lugedes). Muidugi on "Kuulsuse narrides" oleva pila põhiliseks sihtmärgiks harimatus ning pimesi kuulsuse kummardamine, mida jätkub ka tänapäeva Eestisse küll ja enamgi veel. Praeguseks on muutunud ainult valdkonnad, mille läbi püütakse surematust saavutada. Ilmatüdruku või vihmavarjuhoidjana on lootused igatahes suuremad, kui poeedi või leiutajana.


Andmed:

Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed. Juttudes tarkadele ajawiiteks ette kujutanud E. Bornhöhe, K. Buschi kirjastus, 1892, lk 96

Linke netiilmast:

"Tallinna narrid ja narrikesed" DigiArhiivis

Telelavastus "Kuulsuse narrid" ETV arhiivis