Tartusse armusin ma lootusetult tänu mitme meie kirjaniku teostele (Bernard Kangro, Oskar Luts, Indrek Hargla jt). Kirjanduslikust Tartust oli saanud mu lemmiklinn juba enne, kui ma seda esimest korda ühel lumisel talvepäeval külastasin, olles ise juba gümnaasiumi viimases klassis. Kirjandus muundus tollel päeval reaalsuseks ning minule omasemat paika pole ma ka kõigi oma rännakute jooksul leidnud. Iga kord Tartu vaksalis rongilt maha astudes tean, et olen koju jõudnud.
Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib. Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.
PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.
Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib. Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.
PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.
Andmed:
Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid, SA Kultuurileht, 2014, lk 56
Linke netiilmast:
Elle-Mari Talivee arvutus Sirbis
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar