Mind on alati imestama pannud, kui palju erinevaid Eestisid on igal ajastul paralleelselt eksisteerinud. Selle väikese maalapi peale on alati ära mahtunud erinevates mullides elavad kogukonnad. Nad on küll enamasti teadlikud üksteise olemasolust, kuid alati on tundunud turvalisem jääda oma mulli ning vaikselt oma ninaesise kallal nokitseda. Muidu võib ju mull lõhkeda ja vali põhjatuul puhub su siit minema.
Ühed sellised omas mullis elanud gruppe olid baltisakslased. Need talutüdrukute rüvetajatest ja piitsaga nüpeldajatest vereimejad. Meie nägime neid sajandeid sellistena ning kordagi ei tulnud me mõttele, et äkki mulli virvendav pind lihtsalt eksitas meie vaatevälja. Õnneks on arusaamad viimaste kümnendite jooksul muutuma hakanud ning baltisakslane on ka inimese staatusesse tõstetud.
Sellele paradigma muutusele aitab kindlasti kaasa ka Raasikult pärit Woldemar von Löwensterni mälestused. Lugeda saab nii poisiohtu Woldemari teenistuse algusest Vene keisri ratsakaardiväes kui ka karastanud sõjamehe lahinguteest Napoleoni vastu Euroopa eri paigus. Teose üheks põnevamaks osaks on autori pilguheit Vene armee suurte väejuhtide (Kutuzov ja Barclay de Tolly) tagatubadesse. Mõni kindral pidas näiteks täiesti normaalseks, et ta koosolekud ei katke ka selleks, kui tal on tarvis tualettpotil istuda. Eks Jupiterile ole oma veidrused lubatud!
Napoleoni sõdade periood on meie ajalookirjanduses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Kuigi paljud eestimaalased võtsid nendest sõjakäikudest osa, siis otseselt Eestimaale sõjavanker ju ei jõudnud. Nüüd on võimalik raamatu vahendusel taas läbi elada need sündmused ning huvilistele on teejuhiks üks meie seast - Raasiku Wolly.
Andmed:
Woldemar von Löwenstern, Ühe liivimaalase mälestused (aastatest 1790-1815), Varrak, 2017, lk 412
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar