Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja.
Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.
Andmed:
Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108
Oijaa, see on tõesti väärt raamat!!
VastaKustuta