Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!
Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!
Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.
Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.
PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.
Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!
Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.
Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.
PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.
Andmed:
Brigitta Davidjants, (Mitte just) armastuslugu, Varrak, 2017, lk 168
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar