Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.
Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.
Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.
Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!
Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.
Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.
Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!
Andmed:
Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256
Linke netiilmast:
"Ivan Orava mälestused" ELLU's
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar