Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.
Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.
Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema.
Andmed:
Taavi Kangur, Sünk jää, otsatu põhi, Post Factum, 2017, lk 416
Linke netiilmast:
Alvar Loogi intervjuu autoriga Postimehes
Kaupo Meieli intervjuu autoriga ERR-is
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar