Kui ma peaksin Jan Kausi miniatuurromaani "Kompass" ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see ÕHULINE. Kõige suurem patt, mis sa seda natuke üle saja lehekülje paksu teost lugedes teha võid, on see paari tunniga endasse imeda. Oht patustada on vägagi suur!
Sellel raamatul peab laskma hingata! Ära torma hingeldades mööda lehekülgi lõpu poole. Sul jääb sellisel juhul kõik kaunis märkamata. Lase end käekõrvale võtta ja jalutage koos rahulikult mööda Tallinna tänavaid. Kuula tema rahustavat ja sõbralikku tämbrit ning lase tal oma maailma avaramaks muuta.
Peagi märkad, et õhtuhämarus on laskunud üle kodulinna ning kutsuvad tulukesed on süttinud teie ümber ja kohal. Te jätate Koidu pargi pärnade all sosinal hüvasti ning sa suundud üle raudtee kodu poole. Korraga sa tunned, et oled rikkam ja kergem üheaegselt. Midagi kaunist lipsas korraks su ellu.
Andmed:
Jan Kaus, Kompass: Miniatuurromaam, Hea Lugu, 2017, lk 112
Linke netiilmast:
Holger Kaintsi arvustus Sirbis
Aivar Loogi intervjuu autoriga Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar