Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli.
Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!
Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.
Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!
Andmed:
Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240
Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar